Life with a gymshark

Paljud on küsinud ja olen lubanud rääkida sisukamalt ka meie tegemistest trennisaalis. Ilmselgelt on siinkohal palju-palju rohkem öelda Ülaril kui minul. Sport on tema igapäeva elu osa. Ta käib vähemalt 7 korda nädalas trennis ning jälgib igapäevaselt NFL-i, NBA-d ja spordiuudiseid üldiselt. Paras nohik selles suhtes.
Minule on alati sport meeldinud, aga mõõdukates kogustes ja siis kui tuju on 😄 Alles umbes poolteist aastat tagasi hakkasin Ü-ga koos jõusaale läbi kammima. Mulle meeldis temaga vahepeal niisama näiteks treppe jooksmas käia, aga regulaarselt jõuksikavasid olen alles aastajagu täitnud. 

Ühel hetkel avastasin, et tunnen ennast omaenda nahas jube ebamugavalt. Niiet otsustasin, et kuidagi tuleb olukorda parandada ja palusin Ü-l omale trennikava teha ning (raske südamega) lubasin mitte jonnida. Alguses oli päris keeruline, sest mulle käis nii pinda, et pidin koguaeg küsima, kuidas midagi teha ja vb ei saanud esimese korraga kohe hakkama. Tahtsin ju kohe kõike õigesti ja hästi teha. Lisaks muidugi see hommikul enne kukke ja koitu ärkamine. Ma olen pikkade hommikute inimene ja poole une pealt üles ajamine tähendab keset talve magava karu koopasse astumist. Päris tõsiselt. Palju õnne Ülarile, et selle unesegase karuga võitlema peab 😃

Nüüd on juba muidugi väga palju lihtsam, sest olen suutnud oma mõtteviisi oluliselt parandada. Lisaks olen leidnud mõned nipid, kuidas hommikuid enda jaoks lihtsamaks teha. Kuigi torisemist tuleb moe pärast ikka ette. Kasvõi lihtsalt selleks, et ära ei unustaks, kuidas see käib. Ja kui keegi mõtleb, et no juudamuse pärast - kesse käsib nii vara siis jõusaali ronida?! Olen proovinud ühte ja teistpidi, aga hommikul esimese asjana on kõige mõnusam trenn ära teha. Siis on terve päev veel ees. Õhtul on veel raskem ennast toast välja suruda. Pealegi saab Ü jube hästi mu üles ajamisega hakkama 👌

Tallinnas olles otsisime tükk aega seda "õiget" jõukat, kus oleks mõnus käia (nii endale kui rahakotile). Enamus kohad, mida proovisime, olid kas kehvasti varustatud või liiga klubilikud (tümps, palju rahvast ja värviline valgus - no milleks, ausõna!?). Õnneks ehitati lõpuks GYM!, kus viimane aasta hoogsalt käisime. Idekas koht - avarad ruumid, palju valgust ja normaalne sisustus. Ei olnud sellist tunnet nagu oleks Hollyka tantsuplatsile sattunud. Glassborosse jõudes leidsime esialgu omale LA Fitness-i ja nüüd käime ülikoolilinnaku jõukates, kuna Ülaril seal tasuta ja minule ka palju soodsam kui mujal.

Rowanis on kaks treeningsaali - Recreational Center ja Fitness Center. Ülar saab mõlemas käia nii palju kui just ise tahab, aga mina ostsin selleks semestriks Rec Center-i pääsme. Kõige paremad jõuksid need kahjuks küll pole, aga siiski ajavad asja ära. Minu jaoks erilist vahet pole, aga Ülaril on väga konkreetsed füüsilised eesmärgid ja näiteks Rec Centeris ei saa ta suurte raskustega jõudu teha, kuna see asub teisel korrusel ja sealt võib halvimal juhul läbi lae kukkuda.. 😅 Fitness Centeris õnneks saab rahulikult lammutada, kuna see rohkem jõusaaliks ehitatud kui spordikeskuseks. Rec'i majas on aga lisaks jõukale veel jooksurada, kossuväljak ja ujula. Seetõttu jällegi võimalusi rohkem.

Mina teen trenni 4x nädalas - 3 korda Ülari tehtud kava järgi ja neljandal päeval valin omale meeldivaima kardio masina välja ning vihun seal pekki põletada. Ülar soovitab üle päeva trennis käia, mitte nii, et mitu päeva paned järjest hullu ja siis 3 päeva ei tee midagi. Nii ei jõua keha erinevate treeningute vahepeal taastuda. Nüüdseks juba tõesti naudin jõukas raskustega mängimist. Tänu Ü-le tean, mida teen ja tänu Spotify-le leidsin megahea playlisti ka. Niiet ülimõnna on aeg korra maha võtta ja iseendaga olla.

Ülar valmistub praegu järgmiseks ameerika jalgpalli hooajaks. Kuna jõudsime USA'sse nii hilja, ei saanud Ü sel sügishooajal Rowan Profs meeskonnaga liituda. Jama värk, aga noh - sellised on NCAA reeglid. Samas ei ole see ka kõige halvem, kuna viimased kaks hooaega on ta mänginud läbi erinevate vigastuste ja nüüd on võimalus võtta aeg korraks maha, et ennast korralikult terveks teha. Nii pea kui selgus, et Ü saab futi meeskonnaga alles jaanuarist ühineda, võttis ta ühendust personaaltreeneriga, kelle kavasid ta juba aastaid jälginud on. Kõige odavam lõbu see kindlasti pole, aga teades selle venna kvaliteeti ja nende mängijate taset, kelle vastu Ü järgmine hooaeg võistlema peab, oli see vajalik väljaminek.
Enne, kui Ülar oma kolme kuu kava kätte sai, pidi ta paika panema kõik oma eesmärgid. Need arutati koos treeneriga läbi ning sellest arendati 2 põhilist eesmärki: alakeha tugevamaks ja plahvatuslikumaks saamine ning lisada 5kg lihasmassi juurde. Praegune kava näeb ette nädalas 4 päeva jõukas erinevaid plahvatuslikke ja jõuharjutuste tegemist ning 3-4 päeva erinevaid kardio- ning mängulisi harjutusi. Ü-l on vaja ennast järgmisele tasemele viia. See võib olla tema üks ja ainuke võimalus mängida NCAA tasemel ameerika jalgpalli. Niiet Go Team Ülts 💪♥🏈

Vot nõnda me siin siis elame ja oleme. Ilmad on megasoojad ja suvised siiani olnud. Ülar jonnib, et liiga palav on, aga mulle päike meeldib, niiet las särab aga edasi. Tal on terve talv aega lühkaritega koolis käia ja inimesi segadusse ajada.

Pühapäeval tuleb ikka pannukaid teha