5 weird things in the USA

USA on väidetavalt kõigi võimaluste maa, kus täituvad suured unistused. Üleüldse on siin kõik väga suur - igas mõttes. Maa on suur, autod on suured, majad üüratud, kaupa igas variatsioonis ja enamasti suures koguses, riided on suuremad ja inimesed... nemad on suurte südametega. Juba esimene kord Ameerikasse tulles kogesin palju uskumatut ja pidin ennast vahest korrale kutsuma, et keset tänavat suu ammuli pikalt seisma ei jääks. Kuigi meie kogemused siin mail olid täitsa erinevad, rääkis Ülar siiski samamoodi, et muudkui vaata ja imesta!

Nüüd, kui koos tagasi tulime, oleks kohati justkui kogu eelnev kogemus peast pühitud. Ikka vaatad ja jälle imestad! Ma mõtlen, et tead ju küll, et siin käivad asjad omamoodi ja paljuski justkui oleks ette valmistunud. Kuid ikkagi leiad ennast olukordadest, mis panevad taaskord kulmu kergitama. Vahepeal on juba päris kodune tunne sees ja siis tuleb hetk, kus Kalevipoeg lööb lauaga serviti piki tuhlist, andmaks mõista, et siin käivad mõned asjad ikka hoopis teistmoodi.

Ühel sellistest hetkedest mõtlesin, et iseendale meeldetuletuseks ja teistele hoiatuseks hakkan kirja panema, mida üks karske eestlane üle ookeani rännates arvesse võiks võtta.

5 IMELIKKU ASJA USA-s:

1. "How are you?" tähendab "Tere!" - kui keegi Eestis minu käest küsib, kuidas mul läheb, siis ma tavaliselt vastan "Normaalselt" või "Väga hästi". Harvemal juhul hakkan oma elulugu ümber jutustama. Kui ka ise küsin seda tüütut küsimust, siis ikkagi ootan ka vastust, kuna tunnen siirast huvi, kuidas inimesel läheb. Kui enamasti on küsimusele küsimusega vastata pigem ebaviisakas, siis Ameerikas öeldakse seda rohkem suusoojaks, üle ukse, tervituseks.
   Muidugi teadsin seda juba enne, kuid ikkagi lööb see küsimus iga päev lagipähe. Eriti awkward on see, kui ma siis ei suuda kohe välja mõelda, kas peaks ütlema "good" või "great" või vastama samaga - "how about you?". Ja siis ma seisan seal leti ees mokk paokil nagu töllakas.. ee.. oo.. good, how 'bout you? Ja igakord mõtlen, et goddammit, kas te ei võiks inimesele lihtsalt "hello" öelda.

   

   Nii palju variante...

2. Jalakäijad ei ole inimesed - jalakäijate infrastruktuur on siin kohati olematu. Kindlasti ei ole see igalpool nii ja suuremates linnades ei ole kondimootoriga probleem liikuda. Küll aga ei ole siin ilmselgelt harjutud, et mõned inimesed päriselt ka võivad jala näiteks poodi minna. Elumajade vahel on muidugi kõnnitee olemas, aga tihti peale puuduvad ülekäigurajad või saab kõnnitee näiteks täiesti lampi otsa... Lihtsalt keset minekut lõppeb tee ära 🙆 Reguleerimata ülekäigurajal ei pea sõidukid ka inimesi üle tee laskma. Isegi, kui sa oled juba keset teed, võib juhtuda, et su nina eest kihutab üks ralliäss läbi, kuna "ta ei pea seisma jääma". Omast kogemusest võin öelda, et reguleeritud ristmikul peab sama ettevaatlik olema, sest seal võid ka rohelise tulega teed ületades valge maasturi alla jääda. 

   

   Näiteks nagu siin - boom ja kõnniteed enam pole

3. Kõik on tax-free (kuni kassani) - poes võivad hinnasildid imeilusate hindadega olla, aga kassasse jõudes ei tea sa kunagi, mis summa lõpuks välja pead käima. Siltidel kujutatud hinnad on ilma maksudeta ja selleks, et enne kassast läbi piiksutamist teada, mis parajasti 'päris' hind tootel on, tuleks köik Viive Kelderi matatunnid uuesti läbi lapata, USA maksuseadused pähe õppida ja igaksjuhuks veel kalkulaator appi võtta. Sellele jaburusele on tegelt päris loogiline seletus - USA's puudub üldine käibemaks, on hoopis erinevad müügimaksud, mis tähendab, et pole olemas ühtset maksumäära, mida poed lihtsasti kõikide toodete hindadele juurde saaksid arvutada. Sõltuvalt asukohast võib käibemaks olla kehtestatud osariigilt, maakonnalt, linnalt või isegi teistelt asutustelt. See kõik tähendab, et kaubandusketil on keeruline isegi ühe osariigi või lausa linnasiseselt kindlat hinda kehtestada, mille järgi silte printida. Keeruline, onju. Kui minu käest küsida, siis see riik on nagunii väga veidralt üles ehitatud, aga önneks keegi ei küsi mu käest seda 😁
   
   
   
    
4. Apteek = mini-supermarket - päris alguses arvasin, et see on mingi nali. Väidetavasse apteeki sisse astudes leiad eest hunnikuga meigitarbeid, snäkke, lemmikloomatoitu, kodusisustuselemente ja jumala eest - kasvõi piima. Ahjaa, rääkimata tubakatoodetest muidugi. Noh, tuleb välja, et pole üldse mingi vemp. Nii on, et apteegist võid leida praktiliselt kõike, mida hing ihkab. Kui Eestis on apteeki mineva ema käest võimalik välja kaubelda parimal juhul üks Hematogeen (sest midagi muud 'head' sealt ju eriti saada pole), siis siin on võimalused piiritud💫 Retseptiravimitest aiapäkapikkudeni ja tagasi. Lisaks on enamasti olemas ka drive-through. Et nagu... loomulikult saab apteegist vajaliku köharohu autost väljumata kätte.. Lihtsalt kerid akna alla ja.. olemas. Amazing stuff
   
5. Jalanõudega tuppa, tööle, poodi, vetsu, voodi... - kui ma raamatuid müümas käisin, siis võtsime meie bookfield'il alati jalanõud tuppa sisenedes ära. Isegi, kui pererahval endal tossud jalas olid. See on niivõrd elementaarne. Oma koju ju ka välisjalanõudega trööpama ei lähe. Veel vähem siis võõras kohas. Ülar ka ütleb, et neil Ohio's kandsid kõik välisjalanõusid toas, aga tema ei osanud nii elada, niiet võttis pastlad ukse juures ikka ära. Eks majapidamisi on erinevaid, kuid enamasti jääb silma, kuidas väliseks käimaks mõeldud jalavarjudega mööda elamist ringi päterdatakse ja keegi ei tee teist nägugi. Ma ei tea.. minu kodus oli nii, et ema sai isegi sellest aru, kui me kasvõi jalanõud jalas toa poole hinganudki olime... Ja ega nüüd suuremaks saades polegi endal mingit tahtmist porise papuga sodi tuppa tuua. Niiet selle punkti juures ma ühtegi loogilist seletust antud fenomenile ei leiagi. Mõned on öelnud, et see võib olla seotud ajalooliste sündmuste ja muldpõrandatega... aga no kuulge, isegi mina mäletan veel majapidamisi, kus algselt muldpõrandad olid. Kui korralik põrand aga peale sai, ei tulnud keegi selle peale, et ikka veel peaks tuhvlitega toas rahmeldama. A' vot siin kehtivad teised reeglid. Ainult, et meie seda reeglit omaks ei kavatse võtta - tuhvlid ja pastlad jäägu ikka ukse taha. 

Isegi nende valgete papudega ei lähe tuppa

Päikest!