Inksu & Ülts USA-s

USA on väidetavalt kõigi võimaluste maa, kus täituvad suured unistused. Üleüldse on siin kõik väga suur - igas mõttes. Maa on suur, autod on suured, majad üüratud, kaupa igas variatsioonis ja enamasti suures koguses, riided on suuremad ja inimesed... nemad on suurte südametega. Juba esimene kord Ameerikasse tulles kogesin palju uskumatut ja pidin ennast vahest korrale kutsuma, et keset tänavat suu ammuli pikalt seisma ei jääks. Kuigi meie kogemused siin mail olid täitsa erinevad, rääkis Ülar siiski samamoodi, et muudkui vaata ja imesta! Nüüd, kui koos tagasi tulime, oleks kohati justkui kogu eelnev kogemus peast pühitud. Ikka vaatad ja jälle imestad! Ma mõtlen, et tead ju küll, et siin käivad asjad omamoodi ja paljuski justkui oleks ette valmistunud. Kuid ikkagi leiad ennast olukordadest, mis panevad taaskord kulmu kergitama. Vahepeal on juba päris kodune tunne sees ja siis tuleb hetk, kus Kalevipoeg lööb lauaga serviti piki tuhlist, andmaks mõista, et siin käivad mõned asjad ikka ho

USA'sse jõudes seadsime Ülariga eesmärgi, et iga kuu käime kusagile turistiks. Muidu avastame äkki kahe aasta pärast, kui koju hakkame tulema, et aeg on märkamatult käest kadunud. Palju sihtmärke, kuhu minna ja mida näha tahaks, on juba paigas, kuid mõned plaanid tuleb veidike kaugemale tulevikku ootele jätta. Septembri eesmärgiks seadsime Philadelphia. Alustasime lähedalt, kuna üheks komistuskiviks on auto mitte-olemasolu, mis seab olulised piirangud liikumisele. See linn asub meist kõigest pooletunnise autosõidu kaugusel - kiviga visata! Laupäeval, 21.septembril plaanisimegi reisi ette võtta. Egas' midagi, hakkasin reisi planeerima. Ma ei olnud enne Philadelphiaga eriti kursis (nagu ilmselt enamus USA linnadega).  Teadsin, et seal vist on mingid Rocky filmist tuntud trepid ja Eagles-i meeskonna kodulinn (aga neist ei tohi valjusti meie kodus rääkida 🙊) . Minu üllatuseks avastasin aga, et tegu on väga suure ja ajalooliselt huvitava linnaga. Näha, teha ja käia on seal sõnu

Paljud on küsinud ja olen lubanud rääkida sisukamalt ka meie tegemistest trennisaalis. Ilmselgelt on siinkohal palju-palju rohkem öelda Ülaril kui minul. Sport on tema igapäeva elu osa. Ta käib vähemalt 7 korda nädalas trennis ning jälgib igapäevaselt NFL-i, NBA-d ja spordiuudiseid üldiselt. Paras nohik selles suhtes. Minule on alati sport meeldinud, aga mõõdukates kogustes ja siis kui tuju on 😄 Alles umbes poolteist aastat tagasi hakkasin Ü-ga koos jõusaale läbi kammima. Mulle meeldis temaga vahepeal niisama näiteks treppe jooksmas käia, aga regulaarselt jõuksikavasid olen alles aastajagu täitnud.  Ühel hetkel avastasin, et tunnen ennast omaenda nahas jube ebamugavalt. Niiet otsustasin, et kuidagi tuleb olukorda parandada ja palusin Ü-l omale trennikava teha ning (raske süda mega) lubasin mitte jonnida. Alguses oli päris keeruline, sest mulle käis nii pinda, et pidin koguaeg küsima, kuidas midagi teha ja vb ei saanud esimese korraga kohe hakkama. Tahtsin ju kohe kõike õigesti